Tartu hooldekodus tuleb kuus kohatasuks välja käia 1750 eurot. Foto: Margus Ansu
Hoolekandeteenuse keskseks põhimõtteks peab olema tagada eakatele esmalt koduteenused ja peretugi, et nad saaksid väärikalt ja turvaliselt elada oma kodus. Seetõttu peavad riik ja omavalitsused suunama oma peamise tähelepanu koduteenuste arendamisele ja kättesaadavuse parandamisele. Ka enamuse eakate esmaseks eelistuseks pole hooldekodu koht, vaid soov elada turvaliselt oma kodus. Koduteenuste eesmärgiks on tagada inimese iseseisev ja turvaline toimetulek kodustes tingimustes, kes ilma kõrvalabita toime ei tuleks ning hooldekodus elamine jääks viimaseks võimaluseks. Riigil ja omavalitsustel tuleb sotsiaalpoliitikat reformida ja rahastada eeskätt nii, et perekond on see esmatasand, kes aitab ja abistab oma lähedasi. Sellise rõhuasetusega sotsiaalpoliitika on ühtlasi ühiskonnale tervikuna ka kõige mõistlikum ning odavam lahendus.
Juhtmõte perekonna rollist ja koduteenuse vajalikkusest
- Riik ja omavalitsused peavad keskenduma eeskätt perekonna rolli tugevdamisele hooldust vajavate inimeste abistamisel ning arendama tervikliku koduteenuste süsteemi, mis toetaks nii perekondi kui ka hooldust vajavaid eakaid.
Nüüd hooldereformist lähemalt, mis jõustus 2023. aasta 1. juulil ning pidi muutma hooldekodude teenused taskukohasemaks ja parandama hooldusteenuse kvaliteeti. Riik seadis hooldereformi eesmärgiks, et hooldekodukoht peab olema inimesele keskmise pensioni eest kättesaadav ning jagades kohatasu kohaliku omavalitsuse ja teenust vajava inimese vahel. Lisaks pidid hooldekodud tõstma teenuse taset, suurendades töötajate arvu ning parandades nende töötingimusi.
Paraku suruti reform läbi populistlikult sotsiaaldemokraatide poliitilise lubadusena, millel puudus sisuline mõjuanalüüs ning täna on selge, et reform pole oma eesmärke tänaseks täitnud. Miks? Sest reformile pandi lihtsalt ilus silt – hooldekodu koht keskmise pensioni eest, eelarvesse pandi suvaline ilma analüüsita rahanumber ning kõik muud regulatsioonid, mis tagaks reformi tulemuslikkuse jäid teostamata. Seda kinnitavad nii riigikontroll, omavalitsused kui ka hooldekodude kliendid. Peamine probleem on hooldekodukohtade kiire hinnatõus – seda on mõjutanud kasvav palgasurve, üldine elukallidus, inflatsioon ning maksutõusud. Samuti annab hinnatõusule ruumi turuolukord, kuna puudub hooldekodude vaheline konkurents ning nõudlus hooldekodukohtade järgi ületab tunduvalt pakkumist, mis võimaldab hooldekodudel oma hindu tõsta.
Miks hinnad tõusevad?
- Üheks oluliseks teguriks on turuolukord, kuna hooldekodude vahel puudub konkurents ning nõudlus hooldekodukohtade järele ületab oluliselt pakkumise, mis omakorda annab hooldekodudele võimaluse hindu tõsta
- Tänase valitsuse poolt kehtestatud läbimõtlematu maksupoliitika tulemusel on sisendhinnatõus sundinud ettevõtjaid oma hindu tõstma
Kahetsusväärselt ei viinud sotsiaalministeerium hooldereformi eel läbi põhjalikku mõjuanalüüsi, mistõttu pandi mööda nii reformi rahaliste vajaduste hindamisel kui ka teenuse hindade kasvu prognoosimisel. Seetõttu on suureks probleemiks kujunenud omavalitsustele sotsiaalministeeriumi valemi alusel arvutatud hooldatavate arv ning raha, mis nende hooldamiseks on eraldatud. See rehkendus ei arvesta reaalsuses tegelikku olukorda. Ja kuna
hooldereformi elluviimine lasub just omavalitsuste õlgadel, kes peavad selle rakendamisega toime tulema on nad reformi tõttu sattunud tugeva finantssurve alla.
Paljud hooldekodud on tõstnud hindu, põhjendades seda eeskätt palgakulude ja muude tegevuskulude kasvuga. Selle tulemuseks on, et osadele inimestele on hooldekodukoht muutunud hoopis kallimaks, kuigi reformi algne mõte oli vastupidine. Hooldekulud koosnevad mitmest komponendist, sealhulgas hooldustöötajate palgad, koolitused ja isikukaitsevahendid. Lisaks, kuna hooldustöötajate arvu tuleb 2026. aastaks märkimisväärselt suurendada, toob see kaasa veelgi suuremad palgakulud ja hinnatõusu nii omavalitsustele kui hooldekodu klientidele. Ühtlasi tuleb märkida, et kohalike omavalitsuste rahaline olukord on väga erinev ja see on loonud ebavõrdsuse hooldusteenuse kättesaadavuses.
Samuti kinnitab Riigikontrolli hiljutine audit, et reformi keskne eesmärk – võimaldada hooldekodukohta keskmise pensioni eest – jääb järjest kättesaamatumaks. 2024. aasta aprilli seisuga ei saanud hinnanguliselt iga kolmas hooldekoduteenuse vajaja omaosalust katta üksnes pensioni ja kohaliku omavalitsuse toetusega. Lisaks prognoosis sotsiaalministeerium, et hooldekodude teenuste hinnad tõusevad kolm protsenti aastas, kuid tegelikkuses on 75 protsenti teenuseosutajatest hindu tõstnud keskmiselt 15 protsendi võrra – mõnel pool isegi 35–40 protsenti. See on tekitanud olukorra, kus hooldekodukoha taskukohasus libiseb paljude inimeste jaoks käest.
Kolm juhtmõtet hooldusreformi kohta
- Vajame hooldekoduteenuse hinnatõusu õiglase teenushinna kontrolliks sõltumatut kolmandat osapoolt
- Peame tulema tagasi hooldusreformi algse mõtte juurde, et inimesele oleks vajaduspõhine hooldekodu koht kättesaadav keskmise pensioni eest
- Riik peab täiendavalt panustama KOV-ide rahastusmudelisse, et omavalitsused saaksid hooldereformi sisuliselt ellu viia
Hooldereformi õigele teele suunamiseks tuleb astuda mitmeid samme. Esiteks vajab süsteem täiendavat riiklikku rahastust, et oleks tagatud reformi algne eesmärk – hooldekodu koht keskmise pensioni eest. Teiseks tuleb üle vaadata rahastamismudel, et tagada hooldusteenuse võrdne kättesaadavus kõikjal Eestis ning oleks vastupidavam hinnakasvule, mida on rõhutanud ka Riigikontroll. Kuigi omavalitsused said seoses hooldereformiga lisaraha, jaotus see omavalitsuste vahel ebavõrdselt, mistõttu on äärmiselt oluline, et uus rahastusmudel kohtleks kõiki omavalisusi võrdselt. Kolmandaks oleks mõistlik kehtestada mehhanismid, mis hoiaksid ära ebamõistlikud hinnatõusud ja kaitseksid hooldust vajavaid inimesi liigsete kulude eest. Omavalitsused on korduvalt toonud välja, et niipea kui nad tõstavad kohatasu piirmäära, suurendavad hooldekodud hoolduskomponendi suurust ja kogu teenuse hinda tervikuna, selline olukord vajab riiklikku sekkumist. Seetõttu oleks mõistlik antud protsessi kaasata sõltumatu kolmas osapool, näiteks Konkurentsiamet, kes hakkaks hooldekodude hinnatõusu analüüsima ja hindu kooskõlastama.
Kokkuvõtteks, hooldereform pole täitnud oma algselt püstitatud eesmärke ning vajab seetõttu kiiret sekkumist. Seni, kuni puudub korralik regulatsioon ja pikaajaline strateegia, jääb hooldusteenus paljude jaoks liiga kalliks ning ebavõrdselt kättesaadavaks. Ainult terviklik ja tasakaalustatud lähenemine suudab tagada, et hooldusteenus muutuks tõepoolest kvaliteetseks ja jõukohaseks neile, kes seda vajavad.