Fermi Energia tuumajaama makett. Foto: Madis Veltman
- Vajame juurde juhitavaid energiavõimsusi tagamaks varustuskindlust.
- Peame liikuma edasi võimalusega rajada Eestisse tuumajaam.
- Vajame energia varustuskindluse ja stabiilse hinna tagamist, mis hoiaks majandust konkurentsis.
Eesti Vabariigi energiaprobleemid on viimastel aastatel teravnenud mitmete tegurite koosmõjul – nn rohepöördest tulenevad nõuded, energiakriisid ja geopoliitilised pinged on viinud Eesti olukorda, kus senine energiatootmise ja -tarbimise mudel ei ole enam jätkusuutlik, kirjutab Mustamäe linnaosavanem Marja-Liisa Veiser (Isamaa).
Selle tulemusena on Eesti riik juba kaotanud energeetilise sõltumatuse. Samas esitab see olukord ka võimaluse luua tulevikukindel ja kestlik energiasektor. Riigi energeetilise sõltumatuse tagamiseks ja kliimaeesmärkide saavutamiseks peavad valitsuse poliitilised otsused olema otsustavad, samas läbimõeldud, julged ja pikaajalised.
Eesti energeetikasektori peamised probleemid saab jagada nelja põhilisse kategooriasse: meie juhitavad tootmisvõimsused on oma eluea lõppu jõudnud. töötavad fossiilkütusel ehk põlevkivil, taastuvenergia tootmisvõimsuste sõltuvus tuultest ja päikesest, mida meil ei ole alati saadaval (või on vähe) praegu ja tulevikus ning elektrivõrgu liinide vananemine. Kõik need probleemid nõuavad erinevaid lahendusi ja strateegiaid, kuid nende edukas lahendamine on oluline selleks, et tagada energiajulgeolek ja täita kliimaeesmärke.
Eesti põlevkivitööstus on olnud riigi elektritootmise selgroog juba aastakümneid. Kuigi see on andnud riigile teatava energiasõltumatuse, on põlevkivi põletamine kateldes elektri tootmiseks keskkonnaalaselt taunitav ja kõrgesti maksustatav. «Tänu» Euroopa Liidu kliimapoliitikale läbi CO2 heitmekvootidele kehtestatud hinnakomponendi on põlevkivielekter pikemas perspektiivis konkurentsivõimetu, viies ühtlasi reguleeritavad võimsused alla meie varustuskindluse vajaduste.
⇒Koroonapandeemia ajal oli solidaarsus Euroopa Liidu riikide vahel momentaalselt kadunud, sulgusid riigipiirid ning piirati oluliste kaubagruppide liikumist ja kaitsti oma siseturgu.
Seega peame lähikümnenditel põlevkivi kateldes põletamisest loobuma või seda oluliselt vähendama. Samas on oluline mõista, et reservvõimsusena oleks põlevkivielektrijaamade osaline säilitamine ülimalt oluline, sest looduskatastroofi, sõja või mõne muu erakorralise sündmuse korral peame suutma toota elektrienergiat iseseisvalt. Meenutame, et koroonapandeemia ajal oli solidaarsus Euroopa Liidu riikide vahel momentaalselt kadunud, sulgusid riigipiirid ning piirati oluliste kaubagruppide liikumist ja kaitsti oma siseturgu.
Esmaseks ülesandeks on vaja teha kiired otsused juhitavate energiakandjate osas, sest Eesti on seadnud endale eesmärgiks saavutada taastuv- ja kliimaneutraalsele energiavarustusele üleminek ja hiljemalt aastaks 2050 kliimaneutraalsus, kusjuures Eesti Energia plaanib lõpetada põlevkivielektri tootmise aastaks 2030. Kuid ilm Eestis on muutlik ning pimedateks ja tuulevaikseteks päevadeks ning varustuskindluseks vajame selget plaani. Seda meil praegu pole.
Varustuskindluse tagamiseks peaks Eesti tuleviku jaoks strateegiliselt planeerima lisaks reservvõimsusi ja juhitavaid tootmisvõimsusi. Eesti Energia juhitav tootmisvõimsus on täna kuni 1300 megavatti. 2030. aastal mil lõpetatakse põlevkivielektri tootmine on meil elektriturul ca 300 MW mahus juhitavaid võimsusi. See ei taga Eesti varustuskindlust, eriti eeldusel, et majandus peaks vaatamata praegusele pikale madalseisule elavnema ning vajadus elektri järele kasvab lisaks eratarbimisele ka tööstuses.
Tänaseks on põhivõrgu operaator hakanud ennast liigutama, nimelt on Elering kuulutanud välja hanke, et ehitada kuni 500 megavati ulatuses uusi juhitavaid võimsusi. Seda on kindlasti vähe ning ehitusjärku pole tänaseks jõudnud ükski energiajaam. Eestis peab olema varustuskindlus talvekuude tippvõimsuste katmiseks, mis tähendab võimsusi vähemalt 1300 MW ulatuses. Seega oleks vaja meil kiirtesti rajada veel juhitavaid võimsusi gaasijaamade näol. Kahjuks on Reformierakonna juhitavad viimased valitsused oma otsustamatusega selle võimaluse maha maganud, et aastaks 2030. suudetaks juurde ehitada piisavas mahus energiavõimsusi.
⇒Tuumaenergia on madala süsinikujalajäljega ning pakub pikaajalist lahendust taskukohase hinnaga energia tootmiseks.
Tulevikuperspektiive silmas pidades oleks vaja edasi liikuda plaanidega rajada Eestisse tuumajaam, seda on soovitanud ka riiklik tuumaenergia töörühm oma vahearuandes, kuna tuumaenergia kasutuselevõtt toetaks Eestis kliimaeesmärkide saavutamist, varustuskindlust ja energiasüsteemi stabiilsust. Tuumaenergia on madala süsinikujalajäljega ning pakub pikaajalist lahendust taskukohase hinnaga energia tootmiseks. Tõsi, sõltub otseselt riiklikest otsustest erinevate energiakandjate doteerimisel, kas tuumajaama rajamine end ära tasub ja selle elekter turule pääseb.
Praegu sõltub Eesti suurel määral imporditud elektrist, mis teeb meid haavatavaks väliste tegurite suhtes. Piisab sellest, kui Soome tuumajaamas tekib rike või näiteks läheb Eesti ja Soome vaheline ülekandekaabel katki, kui Eestis elektri hind kohe kerkib. Oma tuumaelektrijaam võimaldaks toota stabiilset ja suures mahus elektrienergiat ning aitaks rahuldada kasvavat energiavajadust. Lisaks on tuumaenergia ökonoomne pikaajaliselt, kuna kütuse hind on stabiilne.
⇒Vananenud elektrivõrgud ja energiatootmisüksused ei suuda tulevikus tagada energiatõhusust ega varustuskindlust.
Loomulikult vajab Eesti energiainfrastruktuur ka kiiret ja ulatuslikku uuendamist, et tulla toime kasvava energiatarbimise ja taastuvenergia tootmise integreerimisega, mistõttu on vaja suuri investeeringuid võrgutaristu moderniseerimisse, mille investeerimisvõlg on täna ca 2 miljardit eurot. Varustuskindluse tagamiseks on oluline, et ülekandevõrgu võimsus ja töökindlus oleks piisav energia jõudmiseks piirkonna alajaamadesse ja sealt tarbijateni. Vananenud elektrivõrgud ja energiatootmisüksused ei suuda tulevikus tagada energiatõhusust ega varustuskindlust.
Tarbijatena maksame me kõrgeid võrgutasusid ja seega saame ka eeldada, et võrkusid uuendatakse ja renoveeritakse sellistes mahtudes, mis tagab varustuskindluse. Viimases Isamaa osalusega valitsuses tehti otsus võrkude parendamisse investeerida üle 100 miljoni euro, kuid see kustutati tänase kolmikliidu poolt eelarvest.
Oluline on veel märkida, et kitsaskohaks on arendajatele veel planeeringute tähtajad. Kui Eestis kulub planeeringuks vähemalt kaks aastat siis Leedus saab arendaja paberid kätte aastaga.
Riigikontroll on märkinud, et varustuskindlus peab hõlmama ka elektrienergia mõistliku hinda. Kui me isegi suudame oma juhitavaid- ja taastuvenergia tootmisvõimsusi edukalt arendada, siis on üks tegur, mis enam kui sageli ebamõistliku hinda põhjustab ja selleks on praegune Nord Pool elektribörsi süsteem. Kui natukenegi selle hinnakõikumisi vaadata, siis saab selgeks, et tegemist ei ole börsiga klassikalises tähenduses, vaid keskkonnaga, kus elektritootjad hindadega manipuleerivad, et maksimaalselt kasumit teenida.
Selliste reeglitega libabörs ei toeta taskukohaseid hinnatasemeid ega motiveeri ka säästlikult elektrit tarbima. Kuigi Eesti valitsus ei saa ühepoolselt neid libabörsi reegleid muuta peaks valitsus sellekohase initsiatiiviga välja tulema ning leidma liitlasi, et reeglid ausaks muuta.
Kokkuvõtteks, kui Eesti tootmisvõimsuste piisavuse ja väli- ja riigisiseste ühenduste korrasoleku probleeme ei lahendata, on reaalne oht, et elektri hind tõuseb üha kõrgemale tasemele, mis hakkab pärssima üha tugevamalt Eesti elanikkonna toimetulekut ja ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet. Tarbijate jaoks taskukohase elektrienergia hinna tagamisega tuleb Vabariigi Valitsusel tegeleda juba täna.